Mustpeade maja

Juba 1406. aastal rentisid mustpead maja Pikal tänaval (Pikk tn. 24-26), mis jäi vennaskonna (hiljem klubi) kooskäimiskohaks 1940. aasta suveni. 1531. aastal ostsid mustpead maja raehärra Johann Vianti käest ära ning hakkasid seda tollal ülimoodsas renessanss-stiilis ümber ehitama, osutades Tallinna linnale sellega suure teene – mustpeade maja on jäänud Tallinna silmapaistvaimaks, mitmete detailide poolest ainsaks renessansi ehituskunsti näiteks. Lisaks majale oli mustpeadel ka teisi tähelepanuväärse kunstilise väärtusega varasid: maale, lauahõbedat, Brüggest tellitud Neitsi Maarja altar, dominiiklaste kiriku jaoks soetatud kirikuriistad, laevamudelid jne. Tänapäeval säilitatakse Mustpeade varasid Tallinna Linnamuuseumis ja Eesti Kunstimuuseumis.

Mustpead jäid oma majast ilma 1940. aastal, mil okupatsioonivõimud selle ebaseaduslikult omandasid ning mustpead olid sunnitud lahkuma Eestist. Eesti Vabariigi taastamisega ning omandireformiga seoses tekkis mustpeadel taas õigus ja võimalus saada ajalooline õiglus jalule seatud. Kohus tunnistas 1999. aastal vennaskonna omandireformi õigustatud subjektiks ehk siis õigust oma vara tagastatud saada.

Siiski sellega asi ei lõppenud sugugi. Maja oli riigi omanduses ja kuna kultuuritegevus on linna korraldada ning kahtlemata kultuuritegevuseks Mustpeade maja ka hästi sobib, andis Vabariigi valitsus 2006.  aastal maja Tallinna linnale tasuta üle, kes pidanuks hoolitsema, et majas kultuur ikka püsiks ja samas tagastamine lõpule viidaks.

Nüüd juhtus aga midagi uut.  Mustpeade maja näol on tegemist Tallinna vanalinna ühe pärliga ning sellist vara hakkas ihaldama ka linnavalitsus. Tallinna linnavalitsus esitas Vabariigi valitsusele ettepaneku jätta maja tagastamata, et seal saaks ka edaspidi kultuuriüritusi korraldada. Samas olid mustpead pakkunud nii linnavalitsusele kui valitsusele juriidiliselt siduvaid tagatisi, et maja saab kasutada kultuuri tarbeks ka edaspidi

Algas pikk vaidlemine.Valitsus otsustas, et kuna kultuuriasutused saavad majas tegutseda ka edaspidi, siis pole põhjust, miks peaks ajalooline ebaõiglus jätkuma ning otsustas, et maja tuleb tagastada nii nagu kord ja kohus. Linn alustas kohtuteed, mille tulemusel pole saanud seni õigust ei linnavalitsus ega riik ega ka mitte mustpead – kohus käskis teha valitsusel uus otsus ja seda paremini  põhjendada.

Et pakkuda nii linnavalitsusele kui valitsusele täiendavat kindlustunnet, et maja on ka edaspidi avatud kultuurile, esitas vennaskond Tallinna linnale ühepoolselt allakirjutatud lepingu, mis sätestab maja kasutuse põhieesmärgid ja –tingimused. Kui linnavalitsus oleks selle dokumendi alla kirjutanud, oleks maja edaspidine kasutus kultuuri tarbeks olnud tagatud. Siiski ei olnud linnavalitsus sellisest kokkuleppest huvitatud.

Juunis 2012 tegigi valitsus uue ja väga põhjalikult põhjendatud otsuse, mis võttis arvesse ka mustpeade antud tagatisi maja kultuurilise kasutamise osas. Valitsus leidis, et maja tuleb ikkagi tagastada. Tallinna linn vaidlustas valitsuse otsuse taas.

Niisiis saaga jätkub  ning lootma peab, et kuri ülekohus, mille sünnitasid kommunistid 1940. aastal, ei pea jätkuma Eesti Vabariigis ja Tallinna linnas. Mustpead saavad tagasi maja ning raad ja kodanikud ja ühendused saavad  seal kultuuri arendada ja üritusi korraldada. Muuhulgas on aastaid õige vähe kasutuses olnud  maja antud 2011. aastal kasutada Tallinna Filharmooniale, kes on  seal heaperemehelikult teinud esimesi samme maja märksa parema kasutamise suunas.